Search

Miks me kanname maske?


Olen enamus ajast oma elus kandnud maski ja tugevat kaitserüüd. Mida aasta edasi, seda paksemaks kaitse muutus ja erinevaid maske lisandus. Öeldakse ju, et mõnele inimesele on kohe nagu kopaga antud s...ta milles hulpida. Nii tundus ka mulle. Aga samas ka on Universumi seadus, et kunagi ei anta rohkem kui kanda ei jaksa, seega see kopatäis s...ta oli just õige kogus. Tagantjärele saan aru küll, milleks see kõik vajalik on olnud. Loodan väga, et kunagi avaneb mul võimalus kirjutada üks lugu, täis eluseiklusi ja avastusi.

Näen iga päev, kuidas inimesed kodust väljudes panevad endale ette maski, et mitte välja näidata oma tõelist olemust ja haavatavust. Näen, kuidas nad peidavad end väga paksude müüride vahele, sest nad kardavad, et ebameeldiv kordub taas. Näen ka teesklust ja illusioone, mida enda ümber luuakse, olles keskkonnas, kus on vaja olla "keegi teine". Kuid koju jõudes varisetakse kokku ja ollakse väsinud kellegi teise mängimisest. Kahjuks kannan ka mina veel mõnikord maski, kuid iga kord seda tehes, teadvustan endale olukorda ja liigun selles suunas, et ei peaks seda tegema. Inimene on huvitav olend...ta kogeb, saab kõrvetada, ehitab endale müüri ümber, et hakata seda lammutama ja nii terve elu. Inimene on vangis iseenda maski taga.

Paljud, kes on jõudnud kas minu seanssidele või astunud muul viisil mu eluteele, on öelnud, et esmapilgul tundusin nende jaoks väga külm ja uhke inimene. Olen sellega nõus. Pean tunnistama, et ei lase väga ligidale eriti kedagi. Hoian ruumi, milles elan, puhtana. Seega need, kes sinna sisenevad, peavad enne jalad porist puhtaks pühkima.

Olen palju mõelnud selle üle, miks üks või teine "kosjaline" ainult korraks tuli ja siis läks. Nüüdseks saan aru, et kaitse oli liiga tugev ja ma polnud valmis südame väravaid avama ning jätkasin maski kandmist. Pidin veel avastama iseennast ja puhastama vanast tolmust oma ruumi ja olemust.

Mõni aasta tagasi jõudsin sinnamaale, kus pidin maha võtma kõik maskid ja olema alasti, nii iseenda kui teiste ees. Mul polnud jõudu ega jaksu end kaitsta...Ja just sellel hetkel koputas südame väravale mees, kel kaasas lill, naeratus ja kuhjaga positiivsust. Ta astus sisse minu ruumi. Olin sel hetkel mina ise, ei mingeid maske, ei mingit kaitset. Olin haavatav ja jõuetu. Just sel hetkel, olles nõrk ja alasti, olin tegelikult valmis...valmis armastuseks. Olen tänulik, et saan olla armastatud. Olen tänulik, et saan olla mina ise, ehe ja päris. Naerda naeru, tunda paid. Saan nüüd nii paljudest asjadest aru. Saan aru, et ma ei vaja asju selleks, et tunda end hästi. Saan aru, et kõik, mis tundus enne tähtis, enam pole seda. Saan kõike seda, millest olin juba kaua unistanud. Saan öelda, et olen õnnelik, päriselt. Usun iseenda mõttejõusse ja Universumisse, kes seda tagasi peegeldab. Tsiteerides Louise L. Hay'd: "Mõtted, mida mõtleme, on töövahendid, millega maalime oma elu lõuendile".


101 views