Search

Hinged, kes lahkunud

Updated: Apr 23


Praegu on Hingede aeg, kus meie lähedastel keda enam meiega pole, suurem võimalus ja soov anda endast märku ühel või teisel moel.

Lähedase inimese kaotus pole kunagi kerge ja mõnel kestab lein veel väga kaua, eriti kui on jäänud ütlemata palju sellist, mida lähedase eluajal öelda ei julenud või tahtnud. Arvatakse, et küll jõuab seda teha küll ja veel.

Tunnen, et tahan jagada oma kogemustest, mis kaua hinge kraapinud......

Alustan oma armsast vanaisast, keda austasin nii tema eluajal kui ka praegu, aastaid hiljem peale tema surma. Mul oli vanaisa, kelle pai oli nii turvaline. Vanaisa, kes võis minuga tundide viisi jalutada, sel ajal kui ma uurisin kraavipervesid, kive ja loomi. Tal oli kannatlik meel ja soov anda oma panus lapselapse kasvamisse. Mäletan, et ta oli treial ja ootasin pidevalt, et saaksin minna temaga tööle kaasa. Tegime mulle koos "sõrmuseid" ja igasugu muid vahvaid asju. Igal aastal, kui oli munadepüha, ei saanud ma kunagi aru, miks tema muna alati terveks jääb koksides, aga teiste omad purunuevad. Selgus, et ta oli treinud puust muna, mis oligi purunematu. Võiksin temast palju lugusid rääkida, endal heldimus hinges ja pisar silmis. Arvasin, et mu vanaisa on igavene ja jääb alatiseks mu ellu. Sain aru küll, et ta vananeb, kuid ei mõelnud kunagi sellele, et ühel hetkel teda enam pole. Minu viimased mälestused temast on sellised, kus ta alati kui meile külla tuli, tukastas tugitoolis. Ta tõi alati koerale vorsti ja meile midagi head. Ta isegi ei pidanud rääkima midagi, sest jõudes meile, levis tema soe energia meie südamesse. Lasime tal alati tukastada, et ta saaks kenasti koju tagasi totsata.

11 aastat tagasi oli minu elu üks kohutavamaid päevi-sain teada, et mu armas vanaisa on läinud kaduma! Kuna ta süda oli haige, siis sattus ta haiglasse, mille tagajärjel ta kaotas tihti selge pea ja kippus tegema "lollusi". Tema uueks koduks sai kodu, kus ka teised vanad elasid. Paraku ta sellega ei leppinud ja leidis võimaluse põgenemiseks. Ma ei ole suutnud siiani andestada seda situatsiooni neile, kelle hoole all ta oli, sest minu vanaisa oli läinud kaduma! Teda ei leitudki ja tänaseks on sellest juba möödas 11 aastat. Ma leinasin aastaid ja pean ütlema, et osaliselt leinan ka siiani. Lähen alati väga emotsionaalseks kui tuleb juttu vanaisast.

Ta on käinud mu unenägudes ja andnud märku, et temaga on kõik hästi. Ta elab metsamajakeses, koos valge kassiga. Ta on nüüd vaba Hing, minu soojus, teejuht ja toetaja. Armastan Sind igavesti, armas Vanaisa.

Jagan teiega veel üht lugu....

19 aastat tagasi sain ma tuttavaks mehega, kes kinkis mulle imearmsa poja. Olles veel väga noor, käis kõik väga kähku ja ühtäkki olingi loonud juba pere. Ma ei kahelnud kunagi mehe armastuses ja truuduses, sest selleks polnud põhjust. Küll aga sai meie suhtes määravaks alkohol, mis ei käinud kaasas minu eluga. Kuna olen alkoholi tõttu kaotanud palju oma lapsepõlvest, ei saanud ma lasta sel jätkuda. Eluteed läksid lahku ja suhtlust jäi üha vähemaks. Mõned aastad tagasi lahutasime, mis tähendas taaskohtumist. Aastaid hiljem ütles ta mulle, et on nüüd kõigest aru saanud ja pole põhjust kinni hoida seda, millel on aeg minna. Ta ütles, et armastab mind ikka veel ja jään ainsaks tähtsaks naiseks tema elus. Rääkisime pingevabalt, ei mingeid süüdistusi. Ta andis mind vabaks....ja peagi sain teada, miks. Mõned kuud peale meie lahutust sain kõne, et temaga oli juhtunud midagi kohutavat. Ta kukkus, mille tagajärjel langes ta kooma ja sealt enam tagasi ei tulnud. Mäletan hästi seda hetke, kui seisin haiglas, intensiivravi ukse taga...hinges teadmatus, pisarad silmis. Kõik oli justkui filmis, mis ei pidanud kunagi ju meie elus juhtuma! Olles saanud arstilt uudised, et võimalus ärkamiseks on väga minimaalne, tundsin õudu ja peas keerles ainult "Miks ometi, miks võetakse ära nii noore mehe elu?". See oli meile kõigile kui šokk, mis tundus olevat üks paha uni. Kahjuks mõned pevad hiljem ta lahkus jäädavalt.

Tundsin end kohutavalt süüdi, sest äkki oleksin saanud midagi muuta. Äkki kui oleksin jäänud temaga, poleks seda juhtunud!? Pisut enne tema surma me kohtusime veel korra. Ühel sündmusel suhtles ta mu emaga. Ema ütles, et see oli justkui hüvastijätt, sest ta käitus teisiti ja ütles asju, mida polnud varem teinud. Ma jäin tookord vaid kaugelt teda vaatlema ja kahetsen seda siiani. Miks olin tookord selline?... Miks arvasin, et olen temast juskui parem?

Mul jäi talle niipalju ütlemata. Mul jäi talle ütlemata, et olen tänulik meie poja eest jne.

Öeldakse, et Hinged tunnevad ette kui on aeg minna...nüüd tean seda. Nad hakkavad käituma hoopis teisiti, lõpetades juskui lahtised otsad. Lihtne on öelda, et tuleb lasta lahti, kuid teoorias seda teha on väga raske. Aeg parandab haavad nagu öeldakse....ei miski muu. Pole võimalik kellegil teisel ära võtta valu ega leina. Saab olla vaid toeks ja austada leinaja tundeid.

Palun väljendage oma tundeid oma lähedastele, sest me kunagi ei tea, millal meie elutee siin ilmas kord otsa saab. Ärge võtke oma suhet kellegiga iseenesest mõistetavana. Austage seda inimest, kes on kinkinud teile tükikese oma südamest ja elupäevadest. Austus, armastus ja rõõm...

Tunnetage oma kadunukeste kohalolu. Usaldage seda, mida tunnete ja mäletage oma lähedasi alati hea sõnaga. On Hingedekuu, austagem neid kogu südamest.


56 views