Search

Elu õppetunnid


Mõni päev tagasi kukkus mu pisipoja ja seda lausa kaks päeva järjest. Sai esimese sinika silma alla ja huule veriseks. Lapsevanemana tekib sellisel hetkel tahtmine kõik asjad ära korjata, panna igale poole padjad ja hoida last nö vati sees sest....üks hullemaid asju on näha oma last kannatamas ja nutmas. Tahaks ju selle valu ära võtta ja kukkumist ära hoida, eks? Ka mina korra mõtlesin, et kuidas siis muuta elamist veel turvalisemaks, kuid järgmisel hetkel taipasin taaskord, et ma ei saa ära võtta lapselt küll valu, kuid saan lubada kogemust. Ilma kogemuseta ei teaks ta järgmisel korral, kuidas olla ettevaatlikum. Pisike laps avastab maailma, muutudes aina julgemaks, unustades ära selle, et keha ei pruugi veel mõttele järele jõuda...ja nii need õnnetused tulevadki, ega hüüa tulles. Vanemana saame olla sel hetkel, kui lapsel on valus, toeks. Võtta ta sülle, teha pai ja öelda: "Tean kullake, et said haiget. Las ma puhun peale", mitte hakata lapse kallal õiendama: "No mis ma sulle ütlesin! Sa saad ju haiget kui nii teed!". Esiteks, laps ei julgegi enam midagi uut proovida, sest saab vanema pahameele osaliseks. Teiseks, no kallis vanem, pane end nüüd lapse asemele hetkeks ja mõtle, kuidas end tunneksid kui saad vigastada ja keegi hakkab karjuma Su peale, selle asemel, et lohutada?! Alati proovi olla kõrvaltvaatleja enne kui emotsioonid valla lased, eriti oma lapse puhul. Kuigi minu laps on alles aastane, siis peale seda, kui oleme valu ära puhunud, pisarad kuivatanud, seletan lapsele vaikselt, et ta prooviks olla järgmine kord ettevaatlikum, sest võib haiget saada. Isegi kui ta seda ei mõista, pole midagi, küll tuleb ka see aeg kus ta mõistab. Kõike saab teha rahulikult. Muidugi on raske emotsioone mõnikord tagasi hoida ja sõnad, tunded purskuvad välja iseenesest, kuid sellisel juhul oska hiljem lapse ees ka vabandada, sest vastasel juhul, tulevikus, on see tema jaoks normaalne käitumine. Kõik, mida õpetame lapsena juba väiksena, kandub mustrina edasi tulevikku, talletudes alateadvusesse.

Nii ei ole ainult lastega, et tahaks hoida ära omaarust hullemat. Võime teha kahju ka oma lähedastele, sõpradele, tungides liigselt nende privaatsesse tsooni, lõhkudes vajaminevat kogemust. Me võime aidata, kui selleks on luba, kuid sageli kiputakse seda tegema ka siis, kui seda pole. Aidata tahetakse tavaliselt siis kui on mure, näiteks ka lastel oma vanemate pärast. Selle taga on hirm kaotada midagi väga olulist oma elust ja selleks on Hing, kes kinkis meile elu. Iga mure taga kipub olema surmahirm...kaotada kedagi- Hirm on üks väga mõjuvõimas tunne, hirm on kaitsereaktsioon, kuid sageli võib selle tõttu tekitada rohkem kahju kui head.

Ole olemas kellgi jaoks just niipalju kui saad, kuid oska hoida distantsi ja ära võta ära teise kogemust.

Aita, aga oska teha seda nii, et austad teise piire ja soove.

Mõtle enne, kui ütled, sest sellel võivad olla mustrilised tagajärjed.

Me kõik kukume vahest. Me kõik lebame teinekord maas, tundes kui ebaõiglane kõik on ja enda jalule ajamine tundub raskeim ülesanne maailmas. Me kõik vajame vahest hingetõmbeaega, et saada aru kui hea on hingata ja tunda õhku endast läbimas. Me kõik vajame kogemusi ja keegi ei tohiks neid meilt ära võtta.

Võtke eeskuju väikestelt maailma avastajatelt. Nad kukuvad ja tõusevad jälle. Nad ei saa jääda pikalt norutama, sest elu tahab elamist ja maailm avastamist. Jah, vahest on küll väga valus, kuid nagu öeldakse, me õpime kogu elu. 

Õpi elama nii, et iga päeva lõpus saaksid olla tänulik kasvõi ühe asja eest. Lõpeta iga päev naeratusega, sest nii ootab Sind ees taaskord suurepärane päev.

Ela, koge, armasta!

14 views