Search

Ohvriroll

Ohvriroll

"Ma saan ja teen ise!", kuid samal aja mõtlen, et "Kõik pean mina ära tegema ja keegi mind ei aita!". Tuleb tuttav ette? Minu elus olid need laused ja mõtted mingil eluetapil väga sagedased. Ja mis siin salata...vahest kipub praegugi seda olema. Nagu mingi väike elukas elaks sees, kes pidevalt pahandusi otsib. Aastaid olen jälginud nii ennast kui teisi, kes elavad pidevas ohvrirollis, seega minu jaoks väga tähtis teema. Miks see nii on? (Tuletan meelde, et see on minu arvamus ning tore kui ühtib ka sinu omaga) Siin võib olla mitu põhjust. Toon näiteid enda elust: Kunagi oli mul komme alati kurta kui raske ja kurb mu elu on, küsimuse peale, kuidas mul läheb. See tuli nii automaatselt, et isegi kui oli hästi, siis ütlesin hoopis vastupidi. Olen hilisemalt mõelnud, miks küll...Selle taga oli soov saada kaastunnet ja tuge, lohutust, et kõik läheb paremaks. Tundsin end pidevalt üksi ja seepärast võimendasin sageli probleeme teiste jaoks üle. Või kui midagi oli vaja ära teha, siis selle asemel et küsida abi, punnisin ise, olemata sisimas pahane ja mõeldes, et keegi mind ei aita. Alguses, kui hakkasime abikaasaga koos elama, oli see harjumus vägagi sisse harjunud....tahtsin võtta üle rolli, mis polnud vajalik. Tahtsin alateadlikult olla pidevalt ohver, solvuda ja saada pai. Õnneks õpin iga päev aina rohkem, et see ei vii kuhugi. Vihastades ja hakates kõike ise korraldama, viib ikka ja jälle samasse punkti tagasi, "Olen ohver ja keegi mind ei aita". Pidevas ohvrirollis elamine pole lihtne, vastupidi, see nõrgestab vaadet elule ja võimalustele. Iga päevaga, järjest rohkem, surutakse maha eneseväärikus ja enesekindlus. Ohvrirollis elamine võib tõugata teisi inimesi eemale, mitte ei tõmba lähemale. Ka liigne tugevus võib olla alateadlik ohvriroll, sest tõukab eemale partneri...pean silmas eelkõige naisi. Naine kipub olema ohver juba enne, kui see peaks päriselt juhtuma.

Küll aga tuleb ära tunda see kui keegi end Sinu peal välja elab ja tekitabki tunde, et teed kõike halvasti või üldse ei tee. Saada pidevalt kritiseeritud ja alandandatud, võib viia tundeni, et polegi midagi nagu väärt. Ükskõik mida teha, on valesti. Kahjuks on paljudes suhetes selline seis, et üks pool tõstab oma sisemist nõrkust ja ego, oma elukaaslast materdades. Kui tunned, et suhe kellegiga ängistab ja toob Sinus välja vaid nutumaigu, siis peaks hoolikalt järele mõtlema miks peaks laskma sellel edasi toimuda. Olen kuulnud lauset: "Aga mida ma siis teha saan? Ma ei leia ju paremat! MA ei taha üksi olla". Jah...on tõesti igaühe valik, kas lasta end veel rohkem alandada või väljuda suhtest pea püsti.

Selle asemel, et tormata kõike ise tegema, julge öelda välja oma tegelikud mõtted. Ära hakka vihaga nt koristama, samal mõeldes, et pead kõigega ise hakkama saama! Ära jällegi eelda midagi, vaid suhtle. Olles uues suhtes, ära käivita eelnevate suhete mustreid, tahtes olla "parim". Mõtle, kas asjade hullemaks tegemine/mõtlemine, teeb head või pigem keerutab asjatut tolmu üles. Ära asu pidevalt kaitsepositsioonile, lausudes, et Sina pole süüdi. Alati ei pea igal pool olema süü, proovi sellest mõttest üle saada. Kui aina rabeled ja teed kõike üksi, siis Sinu energiakeha väsib ja tagajärjeks on füüsiline nõrkus ja jõuetus. Toida oma keha ikka heade mõtetega. Leia kompromisse ja tee seda ikka läbi rõõmu, mitte solvumise.

33 views